Saatuse peegelpilt

Juhuslikult leidsin raamatukogust Merilyn Kerro raamatu. Kuna esoteerika pakub mulle teataval määral huvi, siis ei kahelnud ma hetkekski ning võtsin teose enesega koju kaasa.
Laenutasin raamatu peamiselt huvist. Huvist selle vastu, mida Merilynil on raamatus öelda.
Eneselegi üllatavalt sai raamat ühe õhtuga kaanest kaaneni läbi loetud.
Peab ütlema kiidusõnad raamatu disaini ja kujunduse osas, mis on kõike muud kui tavaline.
Võttes raamatu kätte, on kaantel tunda kvaliteetse materjali sametisust. Raamatut avades sain uue üllatuse osaliseks. Paber on libedama poolne ja mõnus, iga lehe päises on kujuatud öist metsa, sirutatud tiibadega varest ning veretilkasid. Kogu raamatu kujunduses avaldub selle autorile omane stiil ja maitse.
Lugemine ise mind suuretsi ei üllatanud. Merilyn avaldab arvamust maailmaasjade osas rõhutades igal sammul armastuse olulisust ning enesearmastust ja enesest lugupidamist. Olen temaga selles osas igati nõus, kuid reaalses tänapäeva maailmas on vahel väga raske jääda iseendaks ning leida oma mina.
Merilyn rõhutab ka oma südamehääle kuulamise olulisust. Ohkan ja mõtlen, kuidas küll oma südamehäält leida?
Kirjuastin välja mõned tsitaadid Merilyni raamatust. Neid oli seal tegelikult rohkemgi, mida oleks võinud kirja panna.

" Ükskõik mis raja sa valid, jõuad ringiga oma saatuse juurde"

"Sageli peletavad lähedased teid uutest võimalustest eemale: sellesse riiki on ohtlik sõita..., edasiõppimiseks on hiljavõitu..., meilon stabiilne töötasu ja ei mingeid riske...

"Keelates endal proovida midagi uut, laskutegi mugavustsooni. "

"Ilma arengu ja kasvuta jääb elu seisma."

HAPKOMAH

Midagi nii sürrealistlikku ning samas nii otsekohest ja reaalset ilma ilustamata ei ole ma ammu lugenud. Jagan lõiku raamatu algusest:
Ei muutnud midagi, mitte ühtegi tähte, ühtegi koma. See on toores, see on tänav, see on tõde. Nagu ütleb Nassim Taleb, idioodid loevad õigekirja, targad aga mõtet. See on dokument sellest, mis valitseb Tallinna tänavaid viimased 15. aastat. Ilusamaks see ei lähe. Kaugemale aga küll.

Muhu juurtega kirjanik Made Luiga alias Mudlum on raamatu sisu kommenteerinud järgmiselt: "Kokku on langenud kolm asja - kirjanduslik võimekus, fenatnüülisõltuvus ja julgus rääkida. See raamat teeb rohkem narkoennetustööd kui Eesti riik siiani suutnud on."
Pean tõdema, et olen Made Luigaga absoluutselt nõus. See raamat on tõestiväga hästi kirjutatud.

Samuti on ülimalt täpse kirjelduse edasi andnud kodanikuaktivist ja kultuuriuuringute doktorant Tarmo Jüristo: "Kui ta sulle tänaval vastu jalutaks, ei märkaks sa temas midagi erilist. Ta on noor, kõhnema kehaehitusega (nad kõik on) mees, eestlane. Ta nimi on HAPKOMAH ning ta elab Tallinnas – aga ühes teises Tallinnas, Tallinnas, mis on meie kõigi ümber, aga mida enamus meist kunagi ei näe ega koge. Sinna varjatud linna on võimalik osta pilet, väga lihtsalt ja ainult kümne euro eest. See on see, kui palju maksab doos küüru selle Tallinna tänaval, kus enamus meist elab ja liigub. HAPKOMAH müüb sulle sinna maailma pileti 15 euroga: see on see, kui palju maksab raamat, mida sa käes hoiad. Mida sa selle ülejäänud 5 euro eest ostad, võid sa nüüd küsida. Selle eest ostad sa oma elu, sest 10-eurose piletiga sa selles maailmast siia tagasi ei tule. Ei ole üldse halb diil, ütleks mina."

Hetkel veel minu jaoks sürrealism ning ekskursioon teisesTallinnas jätkub...

Animafilm Sing (Laula)

Käisime  Garmeniga kinos. Vaatasime animafilmi Sing (Laula). Kaasakiskuv ja üdini hea vaatamine, mis on täis lihtsaid sügavaid mõtteid, soojust ja südamlikkust.
Igatahes soe soovitus vaatamiseks! Minul võttis ka silma märjaks. see muidugi ei ole mingi ime :)
Mõtteterana jäi kõlama :

"Ära lase oma hirmul segada unistusi"

Grooming

Juhtus selline lugu, et mõni päeva tagasi märkasin Facebooki lõputus infovoos kuulutust, et veel on soovijatel võimalik liituda novembris alanud groomijate baaskoolitusega. Koolitust viib läbi Helen's Petcare Helen Kuleša. http://helenspetcare.eu/
Ohh, mõtlesin mina, äkki see võiks mulle sobida? See oleks oskus. Oskus osata mingit tööd ja ise päriselt midagi teha. See võiks olla võimalus oma oskustega ka veidi kõrvalt teenida..... jne jne.
Järgnevatel päevadel ei andnud see mõte mulle asu. Groomeri töö pakuks mulle võimaluse veeta ehk ühel hetkel oma päevad loomade seltsis nendega suheldes. Pean tunnistama, et ausalt see meeldiks mulle palju rohkem, kui inimestega suhtlemine. Ei, mul ei ole midagi inimeste vastu. Lihtsalt ma eelistaksin natuke väiksemas koguses, kui seda peab tegema üks müügiesindaja.
Surfan nüüd internetis ja otsin infot groomeritest ja nende tööst. Olen saanud aru, et see töö on väga vastutusrikas ja ka raske  ning nõuab hulgaliselt kogemusi ja teadmisi. Kuid nad on õnnelikud need groomerid! Kõikidel fotodel on need inimesed väga õnnelikud!!! Oh, kuidas ma ihkaks teha sellist tööd, mis paneks silmad sedasi särama. Mõtlen ikka ja jälle. Kas see võiks olla minu jaoks? Kas see on see, mida otsin? Kursus on kallis. Minu jaoks kohe väga kallis. Kas ma saan olla nii egoistlik ja oma niigi napist pereeelarvest seda endale lubada? Kaudselt ma muidugi teen seda oma pere jaoks.. ja enda jaoks.
Igatahes olen nüüd maksnud ära osalustasu ja saanud esimesed ülesanded. Järgmisel nädalal kohtun meie grupiga ja juhendajaga Pet Citys. Väga põnev on ja hirmutav ka. Mis edasi saab?
Ootan põnevusega praktilisi töid, et jõuda arusaamisele, kas groomeri töö võiks olla mulle sobib või tüdinen  taaskord...

Pilt pärineb internetist